On suht pilves ilm ja tuuline, kuid äikest täna ei ole lubatud. Elmar mängib raadiost laulu "Fix - pardike ja mooniõis" Tiimos laulab laulu naljakalt "Kui PRRRRRdike on väike, kui PRRRRRdike on väike!" Ta laulis nii et PRRR osa ütleb nii tugevalt ja põrisevalt, kui saab ja "on väike" hästi peenikese häälega "Hahahahha, PRRRRdike, hahaha!" naerab Kustav. "Ma meelega laulsin nii et naljakam oleks. Kunagi kuulsin varem ka seda laulu ja siis igavuse pärast laulsin seda nii. Kogu hoov kajas mu põrinast, isegi linnud vist ehmatasid." "Hhahhahahah." naerab Kustav nii et hing jääb kinni. "Lähme mängime palli seal kohas, kus see võrkpalli plats on." soovitas Paavo. "Olgu. Kustav, mine palun too toast see sinine pall, me lähme sinna platsile." "Jah, kohe toon!" Kustav tormab nii kiiresti kui saab. Ta hüppab üle kahe astme kaupa trepist üles. Ta läheb vaatab laste tuppa et kas pall on seal. Seal seda ei ole. "Mhh, kuhu ta pani selle lolli palli." Kustav läheb trepist alla ja jookseb tagasi õue, kuid ta tõstab vasakut jalga liiga madalalt ja see jääb paku taha kinni. Kustav komistab ja kukub põlvedega vastu trepiastme äärt ja edasi trepist alla metallresti peale. "AIIIIAAAAIIIIUKS! ÜÜÜHHHÜHÜHÜÜÜÜÜ!! ÜÄÄÄÄÄÄÄÄÄ!" Teised kuulevad järsku nuttu. "Ma kuulen kedagi nutmas....näe Kustav on seal trepi juures! Ma ei saa aru mis ta seal teeb!" "Lähme vaatame, tal juhtus vist midagi!" Nad jätavad mängu kibekiirelt pooleli ja jooksevad maja suunas ja näevad,et Kustavil põlved väga verised. "Issand, Kustav, mis juhtus??" "Nuuuks, ühüüh, nuuh, ma komistasin ja lendasin trepist alla. Üüühühühüüüü!" "Peame kohe Karli kutsuma, sa tead kus ta on?" "Ei tea. Näe, mobla ta ka pole kaasa võtnud. Äkki Mirko on kodus? Oota palun, siin, me kutsume Mirko." lausus Tiimos ja läheb tuppa. Ta hüüab nii kõvasti kui saab, kuid keegi ei vasta. "Ähh, teda ei ole kodus!" "Mis nüüd saab?" muretses Paavo. "Mul tuli vist meelde kuhu Mirko läks. Ta seletas midagi piimast, et see on otsas." "Aajah, muidugi. PIIMANAINE! Ta võis sinna minna ja peaks varsti tagasi tulema. LÄHME!" "Kustav, oota palun veel siin, me läheme käime kähku tee otsas et näha, kas Mirko tuleb!" "Olgu, nuuks, nii valus on!" Paavo ja Tiimos jooksevad hästi kiiresti hoovist välja ja jäävad seal seisma, kus tee ära pöörab. "MA NÄEN TEDA! MIRKO!!!! TULE RUTTU!!! KUSTAV SAI HAIGET!!!"
Mirko kõndimine muutub koheselt jooksuks, kui seda lauset kuulis. 1 minuti pärast jõuab ta lasteni ja küsib "Mis juhtus??" "Kustav kukkus trepist alla ja sai haiget! Me ei leidnud Karli. Hea et Paavol meelde tuli, kus sa olid!" "Aiai, paha lugu! Te hoidke seda piima, ma lähen Kustavi juurde." Lapsed kõnnivad vaikselt tagasi, et piimaanumat katki ei teeks, sest see on suur ja raske. Mirko jõuab Kustavini ja näeb neid katkisi põlvi "Aiaiaiai, peame kohe operatsioonisaali minema. Sa kõndida saad?" "Nuuks, natuke, kuid valus on, nuuks." Ma aitan sind, hoia must kinni!" Mirko võtab Kustavi sülle ja läheb operatsioonisaali. "Õnneks su põlved nii hullud polegi, pealmine kriimustus ainult ja väike põrutus. Oleme sulle ja teisele mitu korda öelnud et ei joosta treppidest alla sest võib haiget saada." "Palun vabandust. Tiimos ja Paavo ootasid mu järel, kuna nad tahtsid palli mängida." "Jah aga ikkagi ei ole soovitatav joosta mööda treppe, vaata mis nüüd juhtus. Olgu see sulle õpetuseks." "Jah ma enam nii ei tee. Ma kardan nüüd treppidel jooksmist." "Peabki kartma, see pole naljaasi, äkki oleks midagi hullemat juhtunud? Käe murdnud või selja või pagan seda teab mis veel. Kuid ma vaatan su muud kohad ka üle." Mirko paneb Kustavi põlvede peale suured plaastrid ja seob sidemega kinni et need ära ei tuleks ning vaatab Kustavi põhjalikult üle. Ka käel on paar pisikest kriimustust ja peas ning kätel ja jalgadel paar sinikat. Peale seda õnnetust ei jookse Kustav mitte kunagi treppidest jooksuga, vaid kõnnib. Ka teised surikaadid ei julge enam niivisi teha peale seda, mis Kustaviga juhtus, sest nad nägid oma silmaga mis selline asi teha võib. Karl jõuab kalalt lõpuks koju ja Mirko seletab talle ka mis juhtus. Karl loeb Paavole ja Tiimosele samuti sõnad peale et tulevikus nii enam ei juhtuks ja seletab mis koledaid asju veel juhtuda oleks võinud kui Kustav oleks veel hullemini kukkunud. Lapsed nõustuvad Karliga ja lubavad et enam nii ei juhtu. Tänane päev lõppeb siiski hästi et Kustaviga midagi hullemat ei juhtunud, kuid seda õnnetust ei unusta ta kunagi.
