laupäev, 19. veebruar 2011

VÕRKKIIK

On õhtupoolik.  Karl toob suures kilekotis mingit asja õue. Surikaadid pööravad suure krabina peale kohe pead Karli suunas, Tiimos küsib: "Issi, mis see on?" "Kui te siia tulete, siis näete mis see on!" "Läki vaatame mis see on!" Tiimos tõuseb ja jookseb Karli suunas, tema järel Kustav ja Paavo. "Aidake mul palun see siit välja saada." palus Karl lastelt abi. Lapsed aitavadki teda, ning kotist tuleb välja kaks puupulka ja hunnik valget kokkusõlmitud nööri. Barbi ei tee sellest teist nägugi ja närib oma katkist jalgpalli edasi.  "Mis see on?!" ei saanud Tiimos ikka veel aru."See on võrkkiik. Siin saate ka kiikuda ja lõsutada.Oot ma pean tuppa minema et paar asja puu külge panna!" nagu siuhti on Karl läinud ja hetk hiljem jõuab ta tagasi hunnik traadiga. Mirko tuleb ka appi. Lapsed püüavad Karli mitte segada ja lähevad senikauaks mujale. "Näe vaata kui pikk see post on, peaaegu sinna kiikede kuuseni välja!" "Jaaaaa, ja vaadake meie varjusid. Niiiii pikad! Hops hops!" hüppab Paavo ja vari muutub korraks pisikeseks ja siis taas hirmus pikaks. Nad lähevad kuuri kõrval oleva kiige juurde ja Paavo hakkab kiikuma. Karl on saanud ühe poole võrkkiigest juba puu külge ja askeldab teise kallal. Kui paavo üles tõuseb, on tema vari vägaväike, keskele tulles hirmus pikk ja tagasi minnes taas väike. "Lähme mängime onu mängu!" ütles järsku Kustav. "Mis mäng see on?" "Lähme sinna teiste kiikede peale, ma näitan!"
Paavo hüppab ka kiigelt maha ja kõik kolm surikaati lähevad teiste kiikede juurde. "Sina istu siia kiigele, Paavo, ja mina istun rohelisele." "Mulle ei meeldi see punane kiik, äkki kukub alla." "Ei kuku see midagi, ära karda, me teeme aint korraks!" "Olgu!" rääkisid Paavo ja Kustav omavahel. Tiimos jääb passima ja siis näeb midagi imelikku virvendamas kiikedest vasakul pool. Kustav ei jõua seletama hakatagi kui Tiimos nende tähelepanu köidab. Tiimos läheb sinna ja seal on hunnik hüppavaid putukaid, kes käivad üles alla vahetpidamata. "Jälle need lollid putukad! URGHGIIUUUU!" hakkas Tiimos kisama ja jookseb suurest putukaparvest läbi. "Hahaha, mis sa nüüd teed?" kommenteeris Paavo. "Käin nendele putukatele pinda, ma ei saa aru misasja nad siin kargavad, UUUUURRRRRR AAAAHHHH!" ja ta jookseb taas läbi putukaparve. Kustav räägib Paavole: "Nii, teeme nii et sa mine tagurda end tahapoole niipalju kui saad....... Said?" "Jaa, näe, vaata!" "Vohh, tubli. Nii, nüüd kui MINA jõuan sinust ette, et hakkan kohe tagasi tulema, lased sa end lahti ja kiigud ka. See oleks nagu suur onu kõnniks!" "Hihihihi!" itsitas Paavo. "On your mark. Get set? GO!" Kustav hakkab kiikuma ja peale seda kui Kustav ülesse jõuab, hakkab Paavo kiikuma. Nii nad kiiguvad vaheldumisi, üks ette ja siis teine ette."Tiimos vaata, onu kõnnib!" "Hahah, on jah onu!"  Vahepeal läheb nende rütm natuke sassi ja kiiged ei kiigu nii nagu vaja "Haha, nüüd onu hoopis lonkab,lonkadi-lonkadi. Ööö öii öii mül lölöd ööön vöölüüsööd, aaai!" "Hhahhaha!" naeris Kustav Paavo hääle peale, mis oli hästi madal ja kirjeldas mida onu tunneb. Kiiged lähevad nüüd paralleelselt üksteisega ja Paavo kommenteerib "Nääe, nüüd onu hoopis HÜPPAB!" "Mhmh!" Järsku käib Paavo kiigel korra imelik nõks ja kõva krigina hääl, kiik võngub korra üles alla "Ööhhööö, Kustav, appi!!!" Kustav pidurdab kiiresti ja aitab Paavo kiigelt ära. See kiik pole nagu roheline on et hops peale ja kiikuma, vaid seal tuleb üles tõsta puupulgad et istuma saada. Sellepärast lastele see kiik ei meeldigi, et nii palju jamamist.

Nii kui Kustav pulga üles tõstab, tormab Paavo helikiirusel minema sealt."Ma nii kartsin et see kukub maha!" on Paavo paanikas ja hirmul. "LAPSED, TULGE SIIA! VÕRKKIIK SAI VALMIS!" "Ooojeee, lähme kutid! Aga enne käin korra veel nendest lollideparvest läbi! AAARGHAHHHH!" jookseb Tiimos jälle putukate suunas, terve nägu ja rind neid täis. Kui ta Karlini jõuab, ütleb ta "Issi vaata mind!" "Oh issand, mis sa lollitad siin. Pühi ära need siit pealt!" Tiimos pühibki end putukatest puhtaks. "Karl, ega see kiik maha kuku?" "Ei kuku see midagi!" "Paavo natuke muretseb, kuna see punane kiik tegi imelikku nõksu ja ta ehmatas." "Aa, no siis ärme teda kiigele pane. Tule Paavo, lähme istume siia." soovitas Karl ja läheb koos Paavoga kivitrepile istuma. Barbi tuleb ka nende selja taha ja ähib "Fuuui, Barbi ilastab! Öääääkk!!!" "Barbi, mine ära siit või mine õue." Barbi läheb siis õue nii et maa müriseb tema kiirkõnnist. Tiimos ja Kustav on mõlemad võrkkiiges ja annavad hoogu. Barbi tahab nende suunas tulla "Oi Barbi ÄRA TULE SIIA!" Barbi aga ei kuuland ja läheb võrkkiige alt läbi, õnneks olid nad sel ajal üleval. "Oh issand, ega ta pihta ei saanud?" "Niuksu ei kostund... a näe, seal auto taga on. On ikka koer! Huhh, pidin kreepsu saama!" "Hahahah!" naeris Kustav Tiimose jutu peale, eriti sõna "kreepsu!" "Vaata kui ilus päike on! Terve hoov on oranzi valgust täis!" "On jah, see mu lemmik aeg, kui päike loojub. Kõik on nii ilus!" "Mmhmh!" "Kuulge lapsed, muide unustasin öelda, et täna saab sauna, nii et varsti kõik sauna!" "Ooo jesss, SAUN!" on Tiimos seda kuuldes väga õnnelik, samuti ka teised surikaadid. Nad vist ei pannud suurel mängimisel tähele kui Karl sauna mainis. Kui kell saab lõpuks kell 10, lähevadki nad kõik koos sauna ja hiljem, kui saunast tuldud, ronivad nad kohe magama. Peale sauna tuleb alati nii hea uni.